Enefiti bänd One Thousand Megawatts rokib tuhandega

Enefiti bändi One Thousand Megawatts proovis ei loe, kas oled pintsaklipslane, kontorihiir, sotsiaalne liblikas või hoopis töömesilane. Tähtis on, kuidas pilli ja häält käsitled ning kaaslastega kokku mängid.

Bändi kunstiline juht Tarmo Sillaots, basskitarrist ja Eesti Energia juhatuse liige Marlen Tamm, viiulimängija Kadri Peetersoo ning trummar ja Eesti Energia pressiesindaja Mattias Kaiv räägivad sellest kohe lähemalt. Muideks, bändis mängib saksofoni ka Enefit Poweri juhatuse esimees Raine Pajo.

Kuidas sai teie kokkupuude muusikaga alguse?

Tarmo:

Kui olin u 4-aastane, siis vanemad märkasid, et mul on muusikalist kuulmist ja viisid mu Tallinna Muusikakeskkooli ettevalmistusklassi. Sealt algas enam kui 40 aastat kestnud muusikatee. Erialalt olen koorijuht ja muusikapedagoog.

Kadri:

Lapsena olin üsna palju vanaema hoida, kes mulle väga palju laulis. Enamasti ei laulnud ta muidugi laste- ja hällilaule, vaid keelu all olnud lorilaule ning isamaalisi võitluslaule. Enne kooli olid need kõik mul kenasti selged. Tahtsin viiuli asemel klaverit mängida, kuid klaveriõpilasi oli väga palju. Ema ja vend rääkisid siis kodus augu pähe, et viiul on klaverist ilusam ning parem. Nii ma õnge läksingi.

Marlen:

Lapsena laulsin koorides ja vaatasin kõrvalt, kuidas noorem vend bändi tegi. Kuulasime kodus palju muusikat, käin praegugi rohkelt live-kontsertidel. Aktiivselt hakkasin muusikaga tegelema alles 6–7 aastat tagasi, kui osalesime juhtimisarvestuse bändiga kaevurite päeva talendikonkursil. Sain sellest katsetusest muusikapisiku külge ning otsisin endale pilliõpetaja.

Mattias:

Mina viskasin juba pooleteiseaastasena 1993. aasta Rock Summeril näppu ning lapsepõlv möödus Metallica, AC/DC, Guns N’ Roses´i jt kassettide saatel. Pilli hakkasin mängima põhikoolis, kui koos klassivendadega tekkis idee bändi teha.

Mille järgi repertuaari valite?

Mattias:

Üldiselt on see üsna demokraatlik protsess. Kõik pakuvad ideid ning avaldavad arvamust teiste pakutud lugude kohta.

Kadri:

Palju sõltub lauljatest, mis nende häälele sobiv ja mugav on. Kui lugu tundub esmapilgul keeruline, siis sisendab Tarmo enesekindlust ja kirjutab kõigile võimetekohase partii.

Marlen:

Vahel peab jällegi nuputama, mis lood meiesugusel bigbändi moodi kooslusel kõlavad.

Tarmo:

Mina kinnitan või lükkan ümber, kas ja kuidas lood bändile sobivad. Olen ka ise välja pakkunud jõukohaseid lugusid, mille esitus oleks originaalivääriline.

Kas proovides valitseb üksmeel või vaidlete ka millegi üle?

Tarmo:

Meil ei ole vaidlusi, konsensus saabub kuidagi orgaaniliselt. Loomingulised arutelud toimuvad Messengeri grupis, proovides mängime.

Marlen:

Proovid on tõesti väga intensiivsed, samas lõbusad.

Mattias:

Tavaliselt on nii, et kui midagi ei kõla õigesti, siis kõik kuulevad selle kohe ära ja asi lahendatakse. Seega, vaidlemiseks pole justkui põhjust.

Tarmo, kui lihtne või keeruline on sellist muusikalist kooslust juhtida?

Tarmo:

Mäletan, et enne esimest proovi polnud mul halli aimugi, mis tasemel keegi on. Võtsin kohe ka seisukoha, et me ei hakka taidlema, vaid töötame nagu professionaalsed muusikud. Koostöö ei ole teab mis raske, sest inimesed on pühendunud ja „kohal“. Olen selle eest väga tänulik.

Proovis mängime kodus õpitut. Kuivõrd koosseis on suur ja kooskõla nõuab sobivaid seadeid, siis hoolitsen selle eest, et kõigil oleks personaalsed noodid õigel ajal olemas.

Kuigi koosmusitseerimine on mõnus dopamiinilaks, siis nügin bändi aeg-ajalt mugavustsoonist välja keerulisemate partiide ja seadete suunas. On väljakutse leida tasakaalupunkt, kus tehnilised oskused ja muusikategemise mõnu kokku saavad. Kel paremad tehnilised oskused, saab autasuks keerulisema partii.

Marlen ja Mattias, kas proovides viskab tööjuttu ka vahele?

Marlen:

Räägime muidugi tööjutte ka. Näiteks pärast erikontrolli tulemuste avalikustamist muljetasime päevaste intervjuude ja meediakajastuste üle.

Mattias:

Põhiaur läheb ikka muusikale, aga väikeste pauside ajal saame kiireid teemasid arutada. Siiski – proovis on prioriteedid paigas.

Kadri, mis sind kui endist enefitikat bändis hoiab?

Kadri:

Superlahe seltskond ning loomulikult soe ja sõbralik publik.

On teil mõni naljakas lugu ka proovidest või esinemistest?

Kadri:

Kõige hullem oli vist eelmise aasta Enefiti pidu Jõhvis, kui Mattias jäi haigeks ja me täiesti võõra trummariga esinema pidime.

Marlen:

Samal peol oli trummarite sõu ning palusime sealt kedagi asendama. Me ei jõudnud heliproovis kõiki lugusid läbi teha, nii et esinemise ajal mängis asendustrummar enamiku lugusid meiega esimest korda.

Tarmo:

Mõnikord tuleb kellelgi midagi vahele, et ei jõua proovi. Aga lugusid tuleb ikkagi teha. Olen asendanud soliste – sõnu ma ei tea, aga nananaa käib ka. Hiljuti oli mitu pillimeest rivist väljas. Mattias mängis trumme, mina katsin korraga nii bassi, kitarri kui ka kahvpilli osa.

Mattias:

Möödunud Virufestil hakkas üks herilane mind esinemise ajal tülitama. Kuna mul on herilasemürgi vastu tõsine allergia, siis hoian neist teadlikult eemale. Palju ei puudunud, et oleksin trummide tagant plehku pannud. Ühe käe ja jalaga vehkides ning teise käe ja jalaga rütmi tagudes sain herilasest lõpuks lahti.

Millal One Thousand Megawatts omaloominguga Eesti Laulule jõuab?

Mattias:

Oht võita on liiga suur. Ei taha ära nullida korduvüritajate jätkuvaid püüdlusi eurovisioonile jõuda.

Tarmo:

See on lahedalt crazy idee, olen selle peale isegi mõelnud. Esimene firmabänd Eesti Laulul kõlab nagu sensatsioon.

Kadri:

Kirjuta meile lugu ja teeme ära!